"Ma ei tea, pole nagu päris see. Ausalt!" "Ära hakka jälle virisema, on nagu on. Tead ju küll, mis maailmas me elame. Patt on viriseda iga asja üle, kui niigi on kõik pekkis." "Mis, ma ei tohi arvamust ka avaldada?" "See ei ole arvamus, see on virisemine. Ja punkt! Kas sa üldse kujutad ette, kui palju inimesi praegu püstihädas on. Neil pole mitte kui midagi, kärvavad nagu kärbsed. Igaüks istub oma urus ja ootab praktiliselt surma, aga sinule, näed, anna mida tahes, ikka leiad põhjuse vingumiseks. Mulle aitab! Ma nägin hullu vaeva, ma ei suuda seda kiunumist lihtsalt taluda. Kõik, lähen minema ja vaata ise, kuidas saad. Püha müristus, jõuluõhtul sedasi teha. Mis inimene sa küll oled!" Uks prõmatab kinni. See läks nüüd küll pisut halvasti, mõtles Elfriide heitunult. Äkki lähebki minema, mis siis saab. Kop-kop! "Oled sa seal?" Vaikus. "Palun vabandust! Ma käitusin valesti, ma tean. Anna andeks, palun! Tule nüüd välja ja istume ilust...
Ilus-ilus! Mul pole veeranditki sellest seeriast olemas, see viga vajab parandamist.
ReplyDeleteKas see lumikellukese-laadne ei või olla äkki mõni märtsikellukese sort?
Ma homme vaatan, kas silt on alles :D Kõige armsamad lilled ei tahtnud kahjuks pildile jääda - haldjatiivad nimelt. Mul on punaste ja kollaste ja vist ka valgete õitega, aga see viimane hetkel ei õitse. Ausalt, ma kuhjaks neid terve aia täis, sest nad on imelised, ka peale õitsemist.
Delete