Jutujaht: Sinnani on maad kaksteist miili
"Ma ei saa aru, kuidas järsku nii pimedaks läks. Mitte muhvigi ei näe!" "Teine ajavöönd, eksole. Kell seitse läheb ära pimedaks ja nii ongi." "Mismõttes ongi! Kes üldse tahaks sellises kohas elada, kus nii vara pimedaks läheb?" "Paljudele jälle ei meeldi see, et meil on suvel ka öösel valge. Kurdavad, et ei saa magada ja." "Siis ei olegi vaja reisida, kui ei meeldi. Istugu kodus! Ausalt öeldes istuks ma ka ise praegu hea meelega kodus. Aru ma ei saa, mispärast ma olin nõus sinuga kaasa tulema. Kas ma olen napakas või mis." Pikk kõnekas paus. Pimedus. Kauguses huikab mingi lind. "Kuule, mitte midagi ei näe. Kas sul on pealamp kaasas?" "Ups, unustasin maha. Oota, ma lasen telefoniga valgust, et kas me ikka oleme õigel teel." "Mida! Mis õigel teel! Kas sa ei tea siis, kuhu me minema peame? Ise ütlesid, et sul on kõik ilusti kaardi peal maha märgitud ja küsisid veel kellegi kohaliku käest üle ka, kuhu minna." ...
Uskumatu, nagu minukandi aprilli lõpp! Ainult et krookused õitsevad meil mais ja sirelid juunis 🤩
ReplyDeleteMu arust on ka huvitav, et kõiksugu asjad õitsevad korraga. Meil tulevad algul lumikellukesed, siis krookused, siis sirelid jne. Aga siin - lisaks lumi- ja märtsikellukestele õitsesid krookused, lumeroosid, lumekupud, priimulad ja tõepoolest ka üks sireli moodi asjandus, mis lõhnas täiesti imeliselt - aga lehti polnud tal veel üldse peal. Lõunamaa värk, midagi pole öelda ;)
Delete