Aita mööda saata november 17. päev

-

 Ausõna, ma olen iga päev luuletuse kirjutanud ja avaldanud hr Abikaasa FB lehel. Mul endal nimelt FB-d ei ole, sest mulle meeldib madalat profiili hoida. See selleks, tahtsin lihtsalt öelda, et ei tunne tungi siia hunnikut postitusi teha, panen lihtsalt tänase luuletuse. On selline pisut üksildane, üpris kurvameelne ja kottpime päev, aeg kirjutada vahelduseks ka midagi ilusat. Muidu veel mõtlete, et ma olengi ainult küünik ja musta huumori austaja (peamiselt muidugi olen).

mängime et maailm algab alles praegu
kohvik lõpus on vaid kehatu idee
pole juhtunud me ellu karme aegu
otse põrgusse ei vii meid auklik tee
pole internetti reostust linnakära
loodus lopsakas sest äsja sai kõik loodud
inimeste eest ei peida end me ära
oleme vaid kahekesi siia värskelt toodud
kõik on uus ning salapärane ja kutsuv
lubab iga unistuse täitumist
me ei tea veel iga küünal kustub
elu armust pakub rohkem heitumist
mängime et maailm kestab kaua
meie kahe jaoks siin kauges paradiisis
kui kord suren kas siis minu haual
laulad laulu mõnel rõõmsal helgel viisil
ja mu mälestusest kasvab uusi sõnakette
ning mu ihust võrsub ilmapuu
aga praegu ära muretse sa ette
elu alles algas kõik on uus 

Comments

  1. Morgie29 November 2021 at 12:49

    Jep, sinu abikaasa on FB-s tuntud ja hinnatud luuletaja :p

    ReplyDelete
    Replies
    1. Marfa30 November 2021 at 00:45

      Vanasti oli ta ka hinnatud ja tuntud maalikunstnik ning peenkuduja, aga nüüd on teine alla käinud, aina luuletab ja luuletab :D

      Delete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Jutujaht: Sinnani on maad kaksteist miili

-
 "Ma ei saa aru, kuidas järsku nii pimedaks läks. Mitte muhvigi ei näe!" "Teine ajavöönd, eksole. Kell seitse läheb ära pimedaks ja nii ongi." "Mismõttes ongi! Kes üldse tahaks sellises kohas elada, kus nii vara pimedaks läheb?" "Paljudele jälle ei meeldi see, et meil on suvel ka öösel valge. Kurdavad, et ei saa magada ja." "Siis ei olegi vaja reisida, kui ei meeldi. Istugu kodus! Ausalt öeldes istuks ma ka ise praegu hea meelega kodus. Aru ma ei saa, mispärast ma olin nõus sinuga kaasa tulema. Kas ma olen napakas või mis." Pikk kõnekas paus. Pimedus. Kauguses huikab mingi lind. "Kuule, mitte midagi ei näe. Kas sul on pealamp kaasas?" "Ups, unustasin maha. Oota, ma lasen telefoniga valgust, et kas me ikka oleme õigel teel." "Mida! Mis õigel teel! Kas sa ei tea siis, kuhu me minema peame? Ise ütlesid, et sul on kõik ilusti kaardi peal maha märgitud ja küsisid veel kellegi kohaliku käest üle ka, kuhu minna." ...
Read more

Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga

-
 "Ma ei tea, pole nagu päris see. Ausalt!" "Ära hakka jälle virisema, on nagu on. Tead ju küll, mis maailmas me elame. Patt on viriseda iga asja üle, kui niigi on kõik pekkis." "Mis, ma ei tohi arvamust ka avaldada?" "See ei ole arvamus, see on virisemine. Ja punkt! Kas sa üldse kujutad ette, kui palju inimesi praegu püstihädas on. Neil pole mitte kui midagi, kärvavad nagu kärbsed. Igaüks istub oma urus ja ootab praktiliselt surma, aga sinule, näed, anna mida tahes, ikka leiad põhjuse vingumiseks. Mulle aitab! Ma nägin hullu vaeva, ma ei suuda seda kiunumist lihtsalt taluda. Kõik, lähen minema ja vaata ise, kuidas saad. Püha müristus, jõuluõhtul sedasi teha. Mis inimene sa küll oled!" Uks prõmatab kinni. See läks nüüd küll pisut halvasti, mõtles Elfriide heitunult. Äkki lähebki minema, mis siis saab.  Kop-kop! "Oled sa seal?" Vaikus. "Palun vabandust! Ma käitusin valesti, ma tean. Anna andeks, palun! Tule nüüd välja ja istume ilust...
Read more

Jutujaht "Ja muidugi aitäh hea sõna eest!"

-
 "Teate, ma kohe näen, et te olete hea inimene. Ausalt! Need silmad, see pilk, mis on täis maailmavalu ja samas nii sügavat mõistmist. Sellistesse silmadesse võib uppuda. Ja laup. Kohe näha, et olete tark inimene, intelligentne inimene, haritud inimene. Küllap olete elu jooksul sadu raamatuid läbi lugenud. Minu arust on ka teie huulte lõige imepärane. See küll praegu väga hästi ei paista, aga mulle vähemalt tundub, et teie suust voolavad sõnad, mis on tummised ja kaunid, sügavate mõtetega pikitud, enne väljaütlemist pikalt lihvitud, nii nagu meri lihvib merevaigu salapäraseks kuldseks helmeks, mille imetlemisest kunagi küll ei saa." "Sa..." "Ei, pole vaja midagi öelda. Ma näen teie näost, mida te tunnete. Teie tunded on kaunid nagu eksootilise liblika tiiivad. Ühest küljest sillerdavad nagu vikerkaar, teisalt müstilised ja pisut sünged nagu novembrikuine selge öö. Minu arust on meie vahel tekkinud nii tugev side, et tundub uskumatu, kuidas me üldse oleme ükstei...
Read more