Paistu kinnaste ainetel

-

 Ja valmis nad saidki. Oli ikka jube pusimine! Käelaba muster tuli foto järgi välja nuputada, ja esialgu seisenes see nuputamine põhiliselt harutamises. Lõpuks vist sai nii nagu originaalil, milleks on ERM A 195:11/ab. Arvatavasti on originaalkindad kootud 1770ndatel!!! Püha püss, oli meie esivanematel alles palju aega ja terav nägemine, sest kuigi minu kinnastel on ilmselgelt vähem silmuseid, oli see ikkagi üks ropp töö need valmis kududa.

Tehnilised andmed: vardad 1,25, silmuseid vardal 28, valge lõng "Hea kindalõng" 12/2, ranne maavillane 8/2 (keritud tugevalt, et peenem oleks, kahjuks oli ikka pisut jäme ja kahjuks andis ka värvi, aga mis seal ikka, kindad jäävad nagunii mulle). Mustriskeemi olemas pole, vähemalt mina ei leidnud. Pmst on tegu keerdsilmuste ja vikeldamisega, kui see info häid lugejaid aitab ;) Pöidlaosa mustrit ei suutnud mina ERM-i fotolt välja lugeda, selle kujundasin ise.

Kas ma kooksin veel selliseid? Jah. Minu arust väga kaunis ja põnev muster, mis kompenseerib kudumisele kulunud aja mitmekordselt. 

PS Värvid fotodel ei ole päris õiged. Punane on tunduvalt tummisem ja tumedam, suhteliselt originaalilähedane. Aga kuna telefon teeb mis tema tahab, siis tulid sellised fotod. Ja üks akvarell ka teile lõpetuseks. Et ilu oleks korraga rohkem.









Comments

  1. mustkaaren7 September 2020 at 08:56

    Väga imekaunid kindad!
    Erinevates kuduraamatutes jne on nähtud erinevate viklite mustreid, nt lätlastel on vikli ja mustririba kombinatsiooniga sokk levinud rahvariietuse osa, meil tundub vähemlevinud. Seda imelisemad sellised näited tunduvad. Ja Sinu kindad on väga hea vikkelkinda esindajad.
    Akvarelli vaadates aga tahaks nutta. Nii ilusad säravad maalid, mils ma nii ei oska? 😁💖

    ReplyDelete
    Replies
    1. Marfa7 September 2020 at 09:17

      Sa oskad, kindlasti oskad. Mina ju puhas iseõppija, katse-eksituse meetodil toimetan (enamik töid on eksitused). Ma tean muuseas seda tunnet, et ei julge proovidagi, sest järsku ei tule üldse midagi välja, järsku ma olen unustanud kuidas, ja siis tekib hirm. Lausa paaniline hirm, nagu hakkaks pea ees võõras rannas vette hüppama. Ja vahel ma siis jätangi proovimata, aga vahel ületan ennast ja võtan pintsli kätte. Ja mõnikord olen isegi pärast õnnelik, et proovisin ;)

      Delete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Jutujaht: Sinnani on maad kaksteist miili

-
 "Ma ei saa aru, kuidas järsku nii pimedaks läks. Mitte muhvigi ei näe!" "Teine ajavöönd, eksole. Kell seitse läheb ära pimedaks ja nii ongi." "Mismõttes ongi! Kes üldse tahaks sellises kohas elada, kus nii vara pimedaks läheb?" "Paljudele jälle ei meeldi see, et meil on suvel ka öösel valge. Kurdavad, et ei saa magada ja." "Siis ei olegi vaja reisida, kui ei meeldi. Istugu kodus! Ausalt öeldes istuks ma ka ise praegu hea meelega kodus. Aru ma ei saa, mispärast ma olin nõus sinuga kaasa tulema. Kas ma olen napakas või mis." Pikk kõnekas paus. Pimedus. Kauguses huikab mingi lind. "Kuule, mitte midagi ei näe. Kas sul on pealamp kaasas?" "Ups, unustasin maha. Oota, ma lasen telefoniga valgust, et kas me ikka oleme õigel teel." "Mida! Mis õigel teel! Kas sa ei tea siis, kuhu me minema peame? Ise ütlesid, et sul on kõik ilusti kaardi peal maha märgitud ja küsisid veel kellegi kohaliku käest üle ka, kuhu minna." ...
Read more

Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga

-
 "Ma ei tea, pole nagu päris see. Ausalt!" "Ära hakka jälle virisema, on nagu on. Tead ju küll, mis maailmas me elame. Patt on viriseda iga asja üle, kui niigi on kõik pekkis." "Mis, ma ei tohi arvamust ka avaldada?" "See ei ole arvamus, see on virisemine. Ja punkt! Kas sa üldse kujutad ette, kui palju inimesi praegu püstihädas on. Neil pole mitte kui midagi, kärvavad nagu kärbsed. Igaüks istub oma urus ja ootab praktiliselt surma, aga sinule, näed, anna mida tahes, ikka leiad põhjuse vingumiseks. Mulle aitab! Ma nägin hullu vaeva, ma ei suuda seda kiunumist lihtsalt taluda. Kõik, lähen minema ja vaata ise, kuidas saad. Püha müristus, jõuluõhtul sedasi teha. Mis inimene sa küll oled!" Uks prõmatab kinni. See läks nüüd küll pisut halvasti, mõtles Elfriide heitunult. Äkki lähebki minema, mis siis saab.  Kop-kop! "Oled sa seal?" Vaikus. "Palun vabandust! Ma käitusin valesti, ma tean. Anna andeks, palun! Tule nüüd välja ja istume ilust...
Read more

Jutujaht "Ja muidugi aitäh hea sõna eest!"

-
 "Teate, ma kohe näen, et te olete hea inimene. Ausalt! Need silmad, see pilk, mis on täis maailmavalu ja samas nii sügavat mõistmist. Sellistesse silmadesse võib uppuda. Ja laup. Kohe näha, et olete tark inimene, intelligentne inimene, haritud inimene. Küllap olete elu jooksul sadu raamatuid läbi lugenud. Minu arust on ka teie huulte lõige imepärane. See küll praegu väga hästi ei paista, aga mulle vähemalt tundub, et teie suust voolavad sõnad, mis on tummised ja kaunid, sügavate mõtetega pikitud, enne väljaütlemist pikalt lihvitud, nii nagu meri lihvib merevaigu salapäraseks kuldseks helmeks, mille imetlemisest kunagi küll ei saa." "Sa..." "Ei, pole vaja midagi öelda. Ma näen teie näost, mida te tunnete. Teie tunded on kaunid nagu eksootilise liblika tiiivad. Ühest küljest sillerdavad nagu vikerkaar, teisalt müstilised ja pisut sünged nagu novembrikuine selge öö. Minu arust on meie vahel tekkinud nii tugev side, et tundub uskumatu, kuidas me üldse oleme ükstei...
Read more