Puhja kinnaste ainetel.

-
Puhja kinnaste muster Aino Praakli raamatust "Eesti mustrid ilma laande laiali", lk 190. Originaalkindad kudus Kadri Juudas 1892. a ja need olid kolmevärvilised (must, hallikassinine, oranž). Muutsin randmeosa ja lisasin mõned värvid oma Lihula vanaema mälestuseks. 
Pilt on kahjuks kehv, sest meie majapidamise fotokad said värvikombinatsioonist rabanduse ja keeldusid korralikku fotot väljastamast.
Mulle meenutavad need kindad vitraaži.
Kindad on villasest lõngast, kootud 1,25 vardaga, vardal silmuseid 25.

Comments

  1. mustkaaren2 January 2020 at 20:37

    Väga sydamlikud kindad.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Morgie4 January 2020 at 06:54

      Jaa, sa teed üldse selliseid kindaid, mille peale fotokad insuldi saavad. Me käisime vahepeal sinu tuhat-ja-tuliste kinnastega poode mööda telefonide kaameraid testimas. Huijavei peaaegu et sai värvid kätte. Nüüd kiidetakse One Plusi ja juba ka Xiaomit, pole veel testinud.

      Delete
    2. Marfa5 January 2020 at 05:07

      Ma ei tea jah, milles asi - kas minus või kinnastes. Ma kavatsen kududa ühed Lihula kindad ja need on jälle täiesti hullumeelsete värvidega, nii et viga on ilmselt minus ;)

      Delete
    3. Morgie5 January 2020 at 12:08

      Jaa, aga kas te ei taha vahepeal telefonipoodides testtelefonidega mängida, et noh miuke neist kindad õigesti kätte saama?

      Delete
    4. Marfa5 January 2020 at 12:57

      Hea mõte ;) Toogu aga kõik telefonid välja ja siis testpildistame kindaid.

      Delete

Post a Comment

Popular posts from this blog

Jutujaht: Sinnani on maad kaksteist miili

-
 "Ma ei saa aru, kuidas järsku nii pimedaks läks. Mitte muhvigi ei näe!" "Teine ajavöönd, eksole. Kell seitse läheb ära pimedaks ja nii ongi." "Mismõttes ongi! Kes üldse tahaks sellises kohas elada, kus nii vara pimedaks läheb?" "Paljudele jälle ei meeldi see, et meil on suvel ka öösel valge. Kurdavad, et ei saa magada ja." "Siis ei olegi vaja reisida, kui ei meeldi. Istugu kodus! Ausalt öeldes istuks ma ka ise praegu hea meelega kodus. Aru ma ei saa, mispärast ma olin nõus sinuga kaasa tulema. Kas ma olen napakas või mis." Pikk kõnekas paus. Pimedus. Kauguses huikab mingi lind. "Kuule, mitte midagi ei näe. Kas sul on pealamp kaasas?" "Ups, unustasin maha. Oota, ma lasen telefoniga valgust, et kas me ikka oleme õigel teel." "Mida! Mis õigel teel! Kas sa ei tea siis, kuhu me minema peame? Ise ütlesid, et sul on kõik ilusti kaardi peal maha märgitud ja küsisid veel kellegi kohaliku käest üle ka, kuhu minna." ...
Read more

Jutujaht: Proovis igaks juhuks veel kord selga

-
 "Ma ei tea, pole nagu päris see. Ausalt!" "Ära hakka jälle virisema, on nagu on. Tead ju küll, mis maailmas me elame. Patt on viriseda iga asja üle, kui niigi on kõik pekkis." "Mis, ma ei tohi arvamust ka avaldada?" "See ei ole arvamus, see on virisemine. Ja punkt! Kas sa üldse kujutad ette, kui palju inimesi praegu püstihädas on. Neil pole mitte kui midagi, kärvavad nagu kärbsed. Igaüks istub oma urus ja ootab praktiliselt surma, aga sinule, näed, anna mida tahes, ikka leiad põhjuse vingumiseks. Mulle aitab! Ma nägin hullu vaeva, ma ei suuda seda kiunumist lihtsalt taluda. Kõik, lähen minema ja vaata ise, kuidas saad. Püha müristus, jõuluõhtul sedasi teha. Mis inimene sa küll oled!" Uks prõmatab kinni. See läks nüüd küll pisut halvasti, mõtles Elfriide heitunult. Äkki lähebki minema, mis siis saab.  Kop-kop! "Oled sa seal?" Vaikus. "Palun vabandust! Ma käitusin valesti, ma tean. Anna andeks, palun! Tule nüüd välja ja istume ilust...
Read more

Jutujaht "Ja muidugi aitäh hea sõna eest!"

-
 "Teate, ma kohe näen, et te olete hea inimene. Ausalt! Need silmad, see pilk, mis on täis maailmavalu ja samas nii sügavat mõistmist. Sellistesse silmadesse võib uppuda. Ja laup. Kohe näha, et olete tark inimene, intelligentne inimene, haritud inimene. Küllap olete elu jooksul sadu raamatuid läbi lugenud. Minu arust on ka teie huulte lõige imepärane. See küll praegu väga hästi ei paista, aga mulle vähemalt tundub, et teie suust voolavad sõnad, mis on tummised ja kaunid, sügavate mõtetega pikitud, enne väljaütlemist pikalt lihvitud, nii nagu meri lihvib merevaigu salapäraseks kuldseks helmeks, mille imetlemisest kunagi küll ei saa." "Sa..." "Ei, pole vaja midagi öelda. Ma näen teie näost, mida te tunnete. Teie tunded on kaunid nagu eksootilise liblika tiiivad. Ühest küljest sillerdavad nagu vikerkaar, teisalt müstilised ja pisut sünged nagu novembrikuine selge öö. Minu arust on meie vahel tekkinud nii tugev side, et tundub uskumatu, kuidas me üldse oleme ükstei...
Read more