Gladiool ja sussid
Jutujaht: Sinnani on maad kaksteist miili
"Ma ei saa aru, kuidas järsku nii pimedaks läks. Mitte muhvigi ei näe!" "Teine ajavöönd, eksole. Kell seitse läheb ära pimedaks ja nii ongi." "Mismõttes ongi! Kes üldse tahaks sellises kohas elada, kus nii vara pimedaks läheb?" "Paljudele jälle ei meeldi see, et meil on suvel ka öösel valge. Kurdavad, et ei saa magada ja." "Siis ei olegi vaja reisida, kui ei meeldi. Istugu kodus! Ausalt öeldes istuks ma ka ise praegu hea meelega kodus. Aru ma ei saa, mispärast ma olin nõus sinuga kaasa tulema. Kas ma olen napakas või mis." Pikk kõnekas paus. Pimedus. Kauguses huikab mingi lind. "Kuule, mitte midagi ei näe. Kas sul on pealamp kaasas?" "Ups, unustasin maha. Oota, ma lasen telefoniga valgust, et kas me ikka oleme õigel teel." "Mida! Mis õigel teel! Kas sa ei tea siis, kuhu me minema peame? Ise ütlesid, et sul on kõik ilusti kaardi peal maha märgitud ja küsisid veel kellegi kohaliku käest üle ka, kuhu minna." ...
Oo, kollane! Kirjutan ka siia, et selline voolav ja ujuv värv on akvarellis minu suur lemmik, kahjuks ise ei valda. Sul aga tuleb taolisi imesid nagu Jeesusel Kaana pulmas.
ReplyDeleteMulle endale ka see visand meeldib. Tuli ühe soojaga ja kuidagi sujuvalt, vist oli õige asi, mida parasjagu teha. Ma arvan, et see on üks väheseid, millega võib enamvähem rahul olla.
Delete