"Ma ei tea, pole nagu päris see. Ausalt!" "Ära hakka jälle virisema, on nagu on. Tead ju küll, mis maailmas me elame. Patt on viriseda iga asja üle, kui niigi on kõik pekkis." "Mis, ma ei tohi arvamust ka avaldada?" "See ei ole arvamus, see on virisemine. Ja punkt! Kas sa üldse kujutad ette, kui palju inimesi praegu püstihädas on. Neil pole mitte kui midagi, kärvavad nagu kärbsed. Igaüks istub oma urus ja ootab praktiliselt surma, aga sinule, näed, anna mida tahes, ikka leiad põhjuse vingumiseks. Mulle aitab! Ma nägin hullu vaeva, ma ei suuda seda kiunumist lihtsalt taluda. Kõik, lähen minema ja vaata ise, kuidas saad. Püha müristus, jõuluõhtul sedasi teha. Mis inimene sa küll oled!" Uks prõmatab kinni. See läks nüüd küll pisut halvasti, mõtles Elfriide heitunult. Äkki lähebki minema, mis siis saab. Kop-kop! "Oled sa seal?" Vaikus. "Palun vabandust! Ma käitusin valesti, ma tean. Anna andeks, palun! Tule nüüd välja ja istume ilust...
Väga peen. 💖
ReplyDeleteTänan :)
DeleteOo jaa, olen Kaarnaga nõus! Muuseas, Saaremaal kanti ka pätte. Mitte küll nii peenelt tikituid, aga mu ema lapsepõlv on möödunud sarnastes lihtsates jalavarjudes. Ema on rääkinud, kuidas vanaema lõikas loomapeedist liistu, algul kõige suurema jalaga pereliikme järgi, tallutas suuremad pätid, siis lõikas "liistu" väiksemaks ja nii riburadapidi tervele perele kõige väiksemateni välja.
ReplyDeleteNo eks ma seepärast läksingi, et emme tikkis pätte ja mul lapsepõlves olid ühed ;) Emmel olid ka liistud, aga kus need said, ma ei teagi, pean ema käest küsima.
DeleteMul on uhke tunne, et olen ühe oskuse perekonda tagasi toonud. Nüüd oleks vaja veel ketrama ja kangast kuduma õppida, siis ma oleks veel sada korda uhkem ;)